Giclee näidis suurusega 40#54

Giclée, ka žiklee on kõrgresolutsioonilise digitaalse printeriga paljundatud kunstiteose, näiteks graafika, foto või maali reproduktsioon paberil või lõuendil.

Digitaalne pildifail kantakse spetsiaalsele alusmaterjalile (lõuendile, faktuurpaberile) kunstiteoste printimiseks loodud või kohandatud laiformaatprinteri abil.

Esimesed uues digitaalses trükitehnikas paljundatud teosed tulid välja 1990.aastate alguses.

Eesti kunstnikest võtsid giclée-tehnika esimeste seas kasutusele kunstnikud Navitrolla ja Nerva.

1990. aastate alguses tulid maailmas esmakordselt välja uues digitaalses trükitehnikas paljundatud teosed, mis said tehniliseks nimetuseks giclée. Kunstiprinterite tehniline areng võttis siiski veel aastaid, enne kui suudeti valmistada kunsti jaoks piisava kvaliteediga seadmeid ja materjale.

Kaasaegsed giclée-printerid kasutavad üldjuhul 6–12 algvärvi, millest segatakse kõik toonid. Korraliku tulemuse saavutamiseks on väga tähtis leida printeri ning kasutatava värvitüübiga sobiv alusmaterjal. Giclée-tehnikas kunstiteoste jaoks kasutatakse tihti lõuendit, mille emulsioonikiht võimaldab sellele pritsitud värvitäppidel täpselt parajal määral seguneda, enne kui värvitäpid lõplikult kuivavad.

Erinevalt klassikalistest graafikatehnikatest ei piira giclée-tehnika iseenesest paljundatava teose eksemplaride arvu; kuna pilt prinditakse digitaalfaili alusel, ei nõrgene kvaliteet, kui teha ka rohkem eksemplare.

Kui valmistatakse originaalgraafikat, on eksemplaride arv piiratud, ja kõik eksemplarid nummerdatakse. Mõnikord limiteeritakse samal moel ka fotosid ja isegi reproduktsioone. Teosed signeeritakse ja nummerdatakse pärast printimist tavaliselt kunstniku poolt käsitsi. Signeering, koopianumber ja koopiate üldarv annab graafikateosele väärtuse originaalkunstiteosena. Seevastu limiteerimata ja signeerimata print on tegelikult poster ehk plakat, millel puudub kunstiteose väärtus.

Giclée-printimistehnoloogia kasutamine ei sea iseenesest kitsaid tingimusi pildi loomistehnikale. Nii võivad seda tehnikat kasutada näiteks fotokunstnikud, aga ka kunstigaleriid ja - muuseumid, kes vanadest teostest reproduktsioone valmistavad.

Kui on kasutatud õigeid materjale ja tehnoloogiat, siis on giclée-tehnikas valmistatud piltide säilivusiga pikem kui mistahes teises senituntud maali- või graafikatehnikas valmistatud teostel. Ent lakk on hädavajalik, et tagada vastupidavust väiksemate pritsmete ja kriimustuste ees, samas annab see ka täiendava UV-kaitse. Ka ilma lakkimata on giclée-tehnikas kasutatavad värvid väga hea UV-taluvusega. Kuid tasub meeles pidada, et giclée-pildid on ette nähtud eksponeerimiseks siiski vaid sisetingimustes.

Giclée-pildid ei vaja muud hooldust kui tolmust puhastamist.

Puhastamisel EI TOHI:

• pilti märjaks kasta
• kasutada puhastusaineid, sest need kahjustavad lakikihti
• peale piserdada vett ega mistahes muud vedelikku
• millegagi hõõruda

Tolmust puhastamiseks tuleks kasutada pehmet naturaalkiududest valmistatud suuremat pintslit, mida saab osta ehituspoest. Pintsliga pühitakse tolm, alustades ülevalt ning liikudes horisontaalselt ja rida-realt allapoole. Puhastada tuleb ettevaatlikult, et pildi pinda ei kriimustaks.

https://et.wikipedia.org/wiki/Gicl%C3%A9e